Sünkroontõlge
Käesolev on väga lühike tutvustus sünkroontõlke kohta, mis on mõeldud asjassepühendamatutele ja ei pretendeeri ammendavusele. Sünkroontõlke kohta üldiselt ja märkmete tegemise kohta konkreetselt on kirjutatud hulganisti raamatuid, kust saab palju põhjalikumat teavet.
Sünkroontõlge on suulise tõlke vorm, mille puhul kõneleja peab kõne ja suuline tõlk sõnastab kõne samaaegselt ümber keelde, millest tema kuulajaskond aru saab. Sünkroontõlgid töötavad tõlkekabiinis (kuigi nad võivad kasutada ka bidule’i (kaasaskantavat tõlkeseadet ilma kabiinita) või sosintõlget („chuchotage“).
Kõiki järeltõlke puhul mainitud oskusi kohaldatakse ka sünkroontõlke suhtes.
Kolm peamist toimingut on ka põhimõtteliselt samad:
1) aktiivne kuulamine (arusaamine);
2) analüüs (sõnumi struktureerimine);
3) taasesitus (edasiandmine).
Sünkroontõlge erineb järeltõlkest selle poolest, et sünkroontõlke puhul peavad kõik need toimingud toimuma samal ajal.
See tähendab, et lisaks järeltõlke puhul loeteletud oskustele – nt eriline viis inimesi kuulata, teabe tähtsuse järjekorda seadmine ning esmase ja teises teabe eristamine, lühiajalise mälu aktiveerimine, teabe edastamine jne – peab hea sünkroontõlk suutma ka ennetada, mida kõneleja võib öelda (eelkõige juhul, kui kõneleja räägitav keel on oma süntaktilise struktuuri poolest väga erinev sellest keelest, millesse kõne tõlgitakse). Oskus jääda pingesituatsioonis rahulikuks ning stressitaluvus on sünkroontõlke puhul veelgi vajalikum kui järeltõlkes.
Suulise tõlgi aktiivne keel on sünkroontõlke puhul veelgi suurema surve all, kuna ta räägib, analüüsib ja kuulab samaaegselt. Seega on suurepärase emakeele või aktiivse keele oskus siin veelgi olulisem kui järeltõlke puhul. Võimalus, et passiivne (kuulatav) keel „segab“ aktiivset (räägitavat) keelt, on samuti suurem sünkroontõlke puhul, seega peavad suulised tõlgid oma esitusele veelgi suuremat tähelepanu pöörama. See võib tähendada algupärasest süntaksist eemaldumist, pikkade lausete lühendamist ja eksitussõnade vältimist.
See kõik selgitab, miks koolitatavad suulised tõlgid õpivad esmalt järeltõlget, kuna selle puhul saavad nad esmalt selgeks suulise tõlke põhioskused. Sünkroontõlke puhul on vajalikud samad oskused, kuid teatavate täiendavate keeruliste nüanssidega.
Kõik need erinevad oskused tuleb omandada. Kui sa räägid juhtumisi rohkem kui üht keelt, ei ole sa sellepärast veel tõlk – asi on palju keerulisem. Konverentsitõlget õpetatakse väga paljudes ülikoolides.
Sünkroontõlke allikaid (mitteammendav loetelu) leiate ka sellelt platvormilt:
kõnede arhiiv (harjutamiseks)
Suulise tõlke peadirektoraadi koolitusmaterjalid